Ülesanne 1

Erivajadused läbi aegade

Ajalugu

Erivajadusi ja puudeid on läbi aegade defineeritud ning nendesse suhtutud väga erinevalt. Inimkonna varasem ajalugu tunneb mitmeid juhte, kus „teistmoodi“ inimesed on kuulunud otseselt ja füüsiliselt väljapraakimisele, samas on paljud "primitiivsed" ühiskonnad suhtunud neisse lugupidavalt ja näinud neis isegi kõrgemate jõudude soosikuid.



Puue kui tabu

Tabu tähendab millegagi kokkupuutumise keeldu. Mõiste (taboo) tuleneb polüneesia keelest ja kultuurist, kus kehtis pühadustabu (keeld puutuda pealikke ja ülemusi, siseneda pühaks kuulutatud paikadesse jms) ning rüvedustabu (käsk hoiduda eemale räpasteks ja ohtlikeks peetavatest olevustest ja kohtadest).
Mõiste on laenatud paljudesse keeltesse, kuid vastav nähtus on eri vormides enamikus kultuurides algupäraselt tuntud. Tabu mõistet kasutatakse ka laiemas tähenduses, nt võidakse öelda, et mingi probleem on ühiskonnas või seltskonnas tabuteema (http://www.wikipedia.org/)

Esmane määratlemine toimus pikka aega kriteeriumi "tal on midagi puudu" - pole jalga, ei näe, ei kuule - alusel, seega üsna umbkaudselt ja ümbritseva ühiskonna vaatenurgast lähtudes ("vigane", "sant", "pime", "hull", "langetõbine", "puujalaga" jne). Sellise suhtumisega kaasnes kahekordne probleem:  esamalt puudusid võimalused ja oskused inimese olukorda muuta ja teisalt pandi "teistsugune" inimene nii kõvasti raamidesse, et isegi kui puhtfüüsiliselt õnnestus tema olukorda muuta, jäi ta enamasti ikkagi paaria seisusesse

Hea näite leiame sellise suhtumise kohta Piiblist, kus Jeesuselt küsitakse pimeda mehe kohta: "Kes on teinud pattu, tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“ (Jh 9:2). Veelgi äärmuslikum näide oli juba eespool mainitud Sparta linnriik, kus puuetega vastsündinud jäeti mägedesse surema(mõnedel andmetel visati kaljult alla), kusjuures seda pidi vanemate nõukogu käsul tegema lapse isa. Sparta puhul tuleb arvestada ka asjaolu, et lapsed olid linnriigi (mitte vanemate) omand ja sellisena soovis tollane võim tagada üksnes võimekate ja elujõuliste alamate üleskasvamist. ( Haridustehnoloogia ja erivajadusega inimesed, loengu materjal)

Samas võib ka näiteid tuua Nõukogude ajast, kus lapsed, kus raskete liikumis- ja vaimupuuetega inimesed ning  puudega lapsed olid peideti koju kapi taha või hoolekandele ära paigutati. ( Tomp Mõdriku, Puuetega inimeste hoolekanne Eestis)
Eesmärk oli näidata ühiskonda, kus kõik olid perfektsed ja ühesugused. Sellest teemast ja nendest lastest ei räägitud.



Puue kui tervisehäire

Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired", s.t. puudega inimene on "katki". Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa ka optimismi "parandamise" võimalikkuse osas: puue (nagu ka haigused) ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud.

Teisalt aga pani selline lähenemine puudega inimese üha enam passiivse "ravialuse" rolli - tema tervise parandamise eest pidid hoolitsema "targad ja õppinud" arstid ning tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, kui ta soovis terveks saada. Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime - puudega inimene muutus subjektist objektiks. Siit sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus ehk nn. puude meditsiiniline mudel (medical model of disability), mis mõjutab suhtumist puuetega inimestesse küllalt tugevasti veel tänagi.

Eraldi väljatoomist ühe väga ebasoodsa ajajärguna väärib siin 19. sajandi teisel poolel alguse saanud (ehkki "valikulise eostamise" põhimõtete ajalugu loetakse juba alates Platonist) ning eriti tugevasti XX sajandi esimestel kümnenditel esilekerkinud eugeenikaliikumine, mis paljudes kohtades (eriti just jõukates, "arenenud" riikides nagu USA ja Saksamaa) surus ka puuetega inimesed koos teiste "ebastandardsetega" kinnistesse asutustesse, "korralike inimeste" silma alt ära.(Haridustehnoloogia, loeng)

Tänapäeval on see tuntud kui meditsiiniline mudel. (K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)

Kui inimese puue on seotud mingi organi mitte korraliku funktsioneerimisega, nagu on näiteks minu sõbrannal, kellel diabeet, on ta puudega inimene.



Puue kui ühiskonna probleem

XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama (eeskätt puuetega inimeste endi seast pärit aktivistide, aga ka mõnede spetsialistide poolt) kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus - ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada

Tänaseks on olemas erinevaid puuetekäsitlusi, mis asuvad kahe viimatimainitud mudeli vahepeal. On olemas ka äärmuskäsitlused (Haridustehnoloogia, loeng).

Ka tänapäeval pelgavad paljud ettevõtted puudega inimest tööle võtta. Tegelikult on see ühiskonna probleem tervikuna, et on olemas hirmud ja tabud, mis on seotud puuetega inimeste töölevõtmisega. Me ju kipume kartma seda, mida me ei tunne. Kuid me peame harjuma sellega, et puudega inimene võib olla suurepärane sõber ja kolleeg. Alles siis levib see suhtumine ühiskonda ning käib ettevõtte suhtumisega käsikäes. Ja nii on võimalik ka puudega inimesel elamisväärne elu tagada. (Puuetpunkt, Rubriik: Töö)


Puue kui eluviis

Üha enam leidub ka neid puuetega inimesi, kes tajuvad oma seisundit neutraalselt, ilma liigse traagikata, kuid ka seda mitte idealiseerides. Nii nagu on järk-järgult ühiskonda sulandunud prillikandjad või ka vähese juuksekasvuga inimesed, nii toimub see ka paljude puuetega inimestega. Mõnel juhul saab rääkida puuetega inimestest ka kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi.

Kõige ehedam näide sellest, et puuet võib võtta kui elusviisi, on minu meelest sügava puudega Meelis Luks, kellest on palju ka meedias räägitud. Nagu ta ise ütleb: "Elu on elamiseks, mitte virisemiseks!"





Allikad

Kikkas, K Puue, puue ja puue EVIMÜ 2. loeng, 2010 [ loeti 08.01.12 ]
Tomp Mõdriku, H. Puuetega inimeste hoolekanne Eestis, 2010 [ loeti 08.01.12]
http://et.wikipedia.org/wiki/
www.vedur.ee/puutepunkt Rubriik: Töö [ loeti 08.01.12]
Klaos, S. Haridustehnoloogia ja erivajadusega inimesed. Loengu materjal.